RED BULL ROMANIACS 2025
Jõudsime äsja tagasi Rumeeniast. Tsiklid ja muu kola on alles teel.
Kindlasti on mingeid teooriaid, et miks inimesed selliseid asju teevad, aga tõsi on, et keeruline on ikkagi mõista. Meie tulemused ei huvita mitte kedagi. Läbitud kannatusi mõistavad vaid teised samasugused, kes on ise läbinud ja neid pole palju. Proffide motivatsioonist ma saan aru – nemad teevad kõike lapsest saati, teevad kiiresti ja saavad selle eest palka. Meie ei saa. Mul laps (7a) küsis – kas oli ohtlik ka? Ikka oli, paljud sattusid haiglasse. Kas võitsid? Ei võitnud. Aga kas pidid maksma ka? Ikka pidin, päris kallis oli kogu projekt. Aga kui oli ohtlik, ei võitnud ja pidid ise maksma – miks siis läksid? Totu. Täpselt nii ütles.
Aga ikkagi, ilma suurema loogilise põhjenduseta, hea meel, et läksime ja veelgi suurem hea meel, et tagasi „in one piece“. Kui paar aastat tagasi tsiklihobiga rattasõidu kõrvalt tegema hakkasime, siis kiskus järjest rohkem tehnilise sõidu poole. Sile külavahetee on tore, aga kivide ja palkide otsas turnida on toredam. Ja nüüd me siis saime - täie eest!
Kokku on see teekond kestnud 2 aastat. Selle tsikli, millega RBR25 läbisin, ostsin 2023 juulis. Husqvarna TE300 TBI. Ma pole siinses blogis detailselt kirjeldanud väikse endurokaga läbitud teekonda, aga võin öelda, et see on vähemalt sama detailirohke, kui vana Tenere taastamine. Pluss korralik (KORRALIK!) maht füüsilist ja tehnilist tsiklitrenni viimasel paaril aastal. Muidu RBR25’te ei läbi.
Proloog + 4 päeva, pikkustega 6-7h päevas ehk 130-170 km päevas tõuse, brutaalselt pikki ja järske laskumisi, 20cm laiuseid kitseradu teravatel mäekülgedel, nn päris hard endurot jne. Uhke võiks vast olla selle üle, et julgesime minna peale Sibiu kesklinna peatänaval toimunud proloogile. Viimase hetkeni arvasime (lootsime), et aste nõrgema klassi kerge rada enam vähem jääb, kuid suur oli hommikul üllatus, et kõik „ülesõidud“ olid maha võetud (osalesime Iron klassis). Sisuliselt vaid hüppeid ei pidanud tegema. Me polnud nii suuri „rehve“ enne sõitnud. Olime käinud nühkimas Epras ja Männikul, aga kõik see siin oli „nõksa“ suurem. Läksin vastuollu enda öeldud lausega, et võistlus pole koht proovimiseks. Võistlusel tuleb aja peale sõita. Aga ei, kuna otsus oli enne tehtud, siis saba jalgevahel taganeda ei olnud option. Repliik – lahe oli proloogi stardialale sõit. Korraldajad ütlesid, et „siit“. Oot, aga siin on ju (selline linnapargi) suur drop, hoogu võtta ei saa, kas mujalt ei saa? Ei, ei, siit, siit – minge nüüd juba!
Suurimad tänud meie heale seltskonnale: Henrik, Devid, Siim, Eric, Andres + meie mehaanikud, kes lahendasid igapäevaselt keerulisi probleeme hoides nii me tsiklid suurepärases korras ja liikumas ning tegid service-punktidesse maitsvaid võileibu - Jaan ja Pan. Chapeau!
Worlds Toughest Hard Enduro Rally on kotis. Kahtlemata minu senise elu raskeim spordivõistlus (ja tehtud ju on üht teist, alates ABSA Cape Epicu legendaarsest rattavõistlusest Lõuna-Aafrikas). Kas see on vanusest (enne stardiloa saamist tehti kõigile 50-aastastele ja vanematele EKG) või miskil muul põhjusel..., ei tea. Aga meie mentori ja õpetaja Priit Biene (kes oli 2023 pronks klassi kolmas mees) sõnadega, (tsiteerin): „Pole väga palju mehi siin maarjamaal kes seda öelda saavad ning teavad mis asi see päriselt on.“
Selle ma võtan.
